Koeraga jalutuskäigul

Chester jalutas Kuressaare vahel koos enda saksalamba koera Patrick'uga. Koer juba haukus ukse ees ja Chester ei oleks tahtnud ka, et koer tuppa situks, eks ole. Chester ja Patrick olid siis mingi tänava nurga peal ning ootas, et Patrick enda häda suure kivi peale ära teeks.


OT: Noelle.

Noelle oli siis täna tulnud koos õe ja vennaga Kuressaarde kuna need kaks arvasid, et siin on nüüd rahulikum ja kindlam elada, kui seal Kärdlas. Noelle õe ja venna ülesandeks oli leida elamis või siis ööbimis koht. Noelle aga pidi süüa otsima. Tal oli idee see kuskilt varastada kuna raha tal ju polnud. Ta otsis siis kas kohvikut või mõnda toidupoodi aga siiani polnud ta veel ühtegi näinud.

''Kaua sul läheb?'' pomises Chester. Ta ei viitsinud oodata enda koera järele, sest too hakkas nüüd sinna kivi juurde sittuma ka veel ''Ei no cmoon, tee vähemalt mingi muru peale see, mitte kõnnitee peale.'' õiendas Justin enda koeraga ja Patrcik mõistis seda ning kiirustas üle tee, sest seal oli mõnus muru plats ning muidugi kiirustas Chester temaga kaasa.

Noelle kõndis vaikselt mööda teed edasi ja vaatas igasse maja aknasse sisse, ega seal kuskil süüa pole jäätud. Isegi tema kõht tegelt korises juba vaikselt, sest viimati ta sõi mingi eile lõuna ajal. "Ma tahan süüa," pomises Noelle seal kui piilus järgmisest aknast sisse, seat vahtis talle üks vanamutikene vastu. Elle astus kiljudes paar sammu tagasi autoteele tegelt, ta lihtsalt ehmus sellest, et see vanamutt vaatas talle otsa.

Chester võpatas kiljumise peale ning ta pilk pöördus kohe tüdruku poole, kes kiljus. Chester tiris enda koera tüdruku poole ''Kõik korras?'' küsis Chester igaksjuhuks üle. Ta muidugi tundis, et tüdruk oli inimene, aga Chester ei tahtnud inimestele halba.

"Em, minuga rääkida wä?" küsis Noelle üllatunult ja vaatas siis ringi. Siin ei olnud kedagi peale nende kolme. "Minuga on muidu kõik korras," lausus tüdruk, kuigi tal polnud tegelt aimu, kas temaga ikka on kõik korras.

Chester kergitas kulme. Kas see tüdruk oli narkot tõmmanud? ''Miks te kiljusite?'' küsis Justin ja vaatas ringi, et leida midagi hirmuäratavat.

"Em.. miks ma kiljusin on see vana inimene seal akna peal. Ta lihtsalt järsku ilmus sinna kui ma mööda kõndisin," lausus Noelle midagi kuigi pool tema jutust oli vaid tõsi, tegelt ta vaatas sealt aknast sisse, mitte ei kõndinud mööda.

Chester vaatas sinna akna poole siis ja naeris selle muti üle, kes seal veel passis ''Ära muretse, ega ta sind ära ei söö.'' sõnas Chester tüdruku selga patsutades ja Patrick hakkas urisema selle muti peale.

"Seda ma tean jahm, lihtsalt see veidi ehmatas mind ja alati kui ma ehmun siis ma võin kiljuda. Vahest isegi väga kõvasti," lausus Noelle ja vaatas selle muti poole. Samal hetkel taas tema kõht korises.

Chester kergitas kulme ''Sul on kõht tühi?'' eeldas Chester ''Ma võin sulle midagi süüa osta.'' pakkus Chester naeratades. Ta oli selline abivalmis tüüp.

"Vägagi tühi," lausus Noelle. "Oi, kui abivalmis sinust, ikka võid mulle midagi süüa otsida. Mul läheks veel vaja kahele inimesele süüa, mu õele ja vennale, kes on ka kuskil siin linna peal ringi liikumas," lisas ta veel juurde.

Chester naeratas ''Ma võin ikka osta neile ka.'' noogutas mees ''Aga ma olen Chester muidu ja see hull siin on Patrick.'' tutvustas Chester ennast ja enda koera.

"Ma olen Noelle," lausus siis ka Noelle Chester'ile oma nime. "Meeldiv tutvuda ilmselt," lausus ta veel juurde. Ilmselt lisas ta juurde kuna ta on inimene ja seega ta ei suuda tuvastada kellega ta täpselt räägib, äkki on deemon või vampiir või hoopis segavereline.

''Samad sõnad.'' naeratas Chester. Chester tavaliselt ei öelnud inimestele enda rassi ''Mis sa endale ja enda õele ja vennale osta tahad?'' uuris Chester. Siis teadis mees, mis poodi minna.

"Ükskõik, mis on söödav. Mis ei rikneks väga kiiresti," lausus Noelle kuna tal polnud aimu, mida ta süüa tahtis, ta sööks põhimõteliselt kõike juba no väljaarvatut siiski veri ja mu sellega seotud.

''Eeh, okei.'' noogutas Chester ja vaatas Patrick'u poole. Õnneks elas Chester siin üsnagi lähedal ja sai Patrick'u koju viia, sest kui Chester Patrick'u poest välja ootama jätab, siis hakkab koer haukuma ja mida veel ''Läheks ennem minu poolt läbi, ma jätaks koera koju.''

"Okay, teeme nii," lausus Noelle ja oli siis valmis Chester' järel tema kodu poole minema hakkama.

Chester hakkas siis jalutama sinna poole kust mees juba tuli.

Noelle järgnes siis Chester'ile vaikides.

''Aga miks su vanemad teile toitu ei osta?'' küsis Chester, sest teda huvitas see ja, et vaikust rikkuda.

"Surid paar aastat tagasi," lausus Noelle suhteliselt kurvalt kuna ta polnud tegelt veel siiani oma vanemate surmast ülesaanud kuigi see juhtus juba oma 5 aastat tagasi.

Chester vaatas üllatunult tüdrukut ''Oh, kui kahju.'' ütles Chester ''Ma tunnen kaasa.'' noogutas Justin ja patsutas tüdruku selga uuesti.

"Tänan," lausus Noelle juba veidikene rõõmsas meeleolus. Ta ei tahtnud sellepärast nukrutseda, et tal pole vanemaid. Ta on sellega juba harjunud enam vähem.

''Ma ei tea enda isast midagi, peale selle, et ta on veel elus.'' sõnas Chester ''Ma olen muidu segavereline.'' ei hakanud Justin seda varjama ''Ma olen ingel ja deemon koos.'' ta ei olnud harjunud seda ütlema kõigile, aga talle lihtsalt tundus, nagu ta saaks Noelle'le sellest rääkida.