Näljanäpistus

Yara oli õnnelikult tagasi saaremaale jõudnud, mitte et ta selle üle ise just päris õnnelik oleks olnud. Kuressaarest edasi oli ta sunnitud korraks minema ka tagasi kooli, kus inimestest õpilased liiga ahvatlevad tundusid. Tüdrukul ei jäänud muud üle kui lõpuks õue rahunema minna, ja võib-olla mõni ära eksinud loom püüda. Inimese tapmisega ta sellises inglitest kihisevas kohas ei raatsinud riskida. Tapetakse ära veel. Tal oli oma eluga veel mõned muud plaanid siiski.
Õues oli juba videvik, ja suhteliselt külm, kuid tüdruk kandis ikka oma tavalist õhukest kleiti. Täna polnud ta ka kingi jalga pannud. Muru oli pehme, kuigi juba kastene ja külm. Tüdruk jalutas üpris sihitult ümber kooli ja pidi pettuma, kui ühtegi looma silma ei jäänud. Ka mingid geeniustest inimesed suutsid lõpuks koolist välja ronida, nii et tüdruk võttis suuna kaugemal asuvale metsale.

OT: Karin.

Karin ohkas klassis. Ta oli pidanud taluma laste karjumist ja vingumist. Pooled nendest oli ju siia tiritud ilma, et nad oleksid tahtnud. Tema klassis olid kuskil viisteist-kakskümmend noort inimest ja teised inglid arvasid, et TEMA sobib nende kantseldamiseks. Yea, right. Neiu pani asjad ära ja sammus ruumist välja õue, et hingata rahulikult. Karinil oli seljas sama riietus, mis alati: seelik, särk, kontsad, kindad. Sama rutiin.
Neiu otsustas minna metsa poole. Mis seal ikka halba saab juhtuda? Igajuhuks katsus tüdruk oma jalga, kus ta hoidis nuga. Seal. Viimasel ajal oli Eesti muutunud ainult rohkem ja rohkem mõneks õudusfilmi kohaks.

Karin kõndis edasi aina kiiremini ja kiiremini. Ta oli peaaegu ära unustanud, mis tunne oli joosta. Koos tiibadega oli veel suurem tunne, et ta peaaegu lendaks. Jõudes metsa, vaadatas tüdruk ringi, vaadates kas ta märkaks midagi kummalist. Ainult ühte teist inimesed. Poiss või tüdruk? Deemon või inimene? Seda Karin ei teadnud.
Ta vaatas taevast, mis oli ilusates värvides. Videvik. Ühe päeva lõpp ja teise algus. Tüdruk turtsatas vaikselt. Kas ta hakkab siin praegu "Videviku" tsiteerima?

Tüdruk kuulis linnu laulu ja naeratas. Ta pööras pea olendi suunas ja vaatas teda rõõmsalt. Alles nüüd tuli talle meelde, et ta polnud Tapijat näinud. Arvatavasti jahtis kuskil. Pisike oli arvatavasti klassis magamas. Äkitselt kuulis ta krabinat. Ta vaatas, kuidas lind ära lendas. Miks sa seda tegid? küsis Karin iseendalt ja alles siis nägi põhjust. Keegi kõõlus samal oskal, kus lind oli olnud. Keegi õpilastest? "Hey! Mida sa teed seal?" küsis Karin puule lähemalt minnas ja tundmatut vaadates.

Karin kallutas oma pead kui teine oli vastanud oma põhjuse. Süüa? Neiu vaatas korraks teist olendit ja siis selles suunas, kuhu lind oli lennud. Süüa, süüa, süüa... Alles siis taipas neiu, mida teine selle all mõtles. Polnud eriti suur valik, kes ta võis olla. Vampiir või deemon. Kas tõesti ei võinud ta kunagi veeta päeva ilma, et ta nende otsa komberdas? Nüüd oli tüdruk rahul, et oli ikkagi võtnud kasvõi ühe relva kaasa. See ka asi. Karin vaatas, kuidas teine alla hakkas ronima ja ta küsis tuhmilt: "Ei saanud ühtegi inimest kätte, et nüüd ahistad loomi?"

"Vahet pole, kas ma tahan või mitte. Te ju teete seda nagu nii," vastas tüdruk vastu puud toetades. See polnud hüpotees. See oli fakt. Karm ja tõsine fakt. Karin mäletas küll, mil ta kahtles nende perekonna töös. Kas deemonitele ja vampriidele ei saanud panna reegleid, et nad ei tapaks? Kuid peale seda kui tema kooli sisse tungiti ja täiesti võõraid lapsi tapeti, sai ta aru, et reeglid neile ei kehti.

Karin vaatas, kuidas teine püüdis ennast tagasi hoida. Titt mõtles ta masendunult. Sellist oleks kurb tappa. Neiu märkas ka, et teine oli muutumas olendiks, kes nad kõik olid. OK mitte kõik aga suurem osa ikkagi. "Tegelikult ju on. Vampiirid võiksid juua doonorite verd või loomade. Deemonid võiks võtta hingesid surevatelt inimestelt mitte neilt, kes on terved nagu purikad," vastas Karin külmalt, toetades kätt vastu nuga.

"Mul on õigus siin kobiseda, sest teie sugused on minu elu tuksi keeranud. Teie sugused on mu sõbrad hävitanud. Poisid ja tüdrukud, kes ei teadnud midagi ja kes teid kartsid!" sisistas Karin vihaselt ja võttis oma noa kätte, kükitades deemoni juurde, olles piisavalt lähedal ja piisavalt kaugel. Mingi alateadvus hakkas talle ütlema, et see siin võib olla normaalne, kuid püüa aru saada kui kõik deemonid, keda sa näinud oled on tahtnud sinu surma. Väga "kerge" eks? "Ning sinul pole õigust mind süüdistada nende orbudeks tegemises. Mina olen kõigest närune õpetaja, kes on neile kaela visatud. Ingel, kes nende silmis on kõiges süüdi. Kuid see, mida mina teen pole see. Mina ei tee orbe."