Korilus

Hyuna is bored. Nii igav tõesti. Tööd tal täna ei olnud ja tema majaonn oli kinni. Hyorin'il oli kombeks metsas ringi jalutada ja marju korjata, sest tal praktilsielt ei ole kööki. Külmkapp on ja kõik. Kraanikauss ka.
Enne metsa minekut neidis pesi enda juuksed järves, mis oli metsa juures. Teda oli üks pedo jänes pealt vaadanud. Himchan kindlasti. Tüdruk oli võtnud oma seljakoti, mille ta pani üle ühe õla ning ka oma pusa/sviiteri mida ta hoidis paremas käes ja ka väike korv, kuhu ta marjad korjab. Vend on kuskil Tallinnas oma töö asjadage ja oma täis joomisega. Lahe pere. Lahe vend.
Neidis otsis tükk aega marju aga leidis kärbsesitta suuruseid maasikaid. Ta proovis ühte. Need olid üli magusad kui olla aus. Liiga väikesed. Lyn leidis lõpuks künka peal olev maasikate paradiis. Poole suuremad maasikad. Ta muigas, naeris ning jooksis selle juurde. Ta ei näinud kuhu ta jookseb ning põmaki komistas vastu kivi. Korvis olevad marjad veeresid minema. Aish.

Noelle oli ka siis kuidagi sattunud metsa. Ta otsis järjekordselt endale ja oma õele/vennale süüa. Seekord oli Elle'l plaan otsida marju kuna nende eest ei pea konkreetselt midagi maksma. Niisiis ta käis metsas ringi korv käes, mille oli ta kuskilt varastanud jällegi. Isabelle oli leidnud paar mustikat aga need talle eriti ei maitse. Ta otsis tegelt maasikaid, mida aga ta ei leidnud olid maasikad. Ta muud kui kõndis aina seal metsas edasi.

ka Sara oli metsas, ta oli ka süüa otsima tulnud, aga tema oli tulnud loomi jahtima, tal oli kaasas pisike jahinuga ja ta kõndis vaikselt ringi. Ta proovis olla vaikne, sest metsas olid ju igast loomad ohtlikud, kokku võib põrgata nii vampiiride, kui ka inimestega. Tegelikult polnud Saral eriti midagi karta, kuna ta nahk oli valgemapoolne ja silmades punased välgatused, mis näitasid ära, et ta on segavereline. Siiski võisid kõik teda tappa, ta oli ju mutant, värdjas, noh. Ta kõndis ringi ja leidis isegi paar maasikat ja mõne marja, kuid eriti palju asju seal polnud. Ta siis kõndis ringi ja sukeldus aina sügavamale metsa, kuni puud taeva varjasid.

Noelle kõndis siis muudkui seal metsas edasi ja lõpuks nägi eemal maasikaid. Ta kõndis siis nende poole ja hakkas neid sealt korjama. Ta polnud veel kedagi peale enda siin veel märganud, kuigi vend ja õde hoitasid, et siin metsas võib vampiire, deemoneid ja segaverelisi ringi liikuda.

Sara nägi ka maasikaid, ta jooksis nende poole, tal oli hiiglalslik maasikaisu. Ta ei pannud kedagi tähele, seepärast jokksis ta kiiremini, kui inimene oleks suutnud, segaveri andis talle kiirust juurde. Ta oli sekundiga seal ja korjas juba maasikaid.

Noelle korjas aina maasikaid edasi "oma" korvikesse. Vahepeal pistis paar tükki tegelt ka oma suhu.

Sara oli ikka veel Noellest päris kaugel ja korjas oma maasikaid, kui ta kuulis kaugelt maasikalehtede vahelt sahinat. Sara jooksis lähima puu juurde ja ronis paksude lehtede vahele luurama, ehk läheb keegi lihtsalt mööda, inimene, või mõni teine segavereline.

Noelle korjas endiselt vaikides maasikaid edasi. No loomulikult ta sõi ka neid vahepeal, lapsel oli lihtsalt kõht ikka väga tühi. Tegelt pooled maasikad, mis ta korjas läksid tema kõhtu. Ta ei olnud endiselt veel kedagi peale enda siin märganud.

Sara oli samal ajal vaikselt puu otsas, ta proovis mitte ühtegi häält teha ja keskenduda, ta proovis nähtamatuks muutuda. Keskenduda oli väga raske ja see ei tulnud Rachelil üldse välja, aga mingi hetk tundis ta ennast piisavalt kindlalt, et minna puu otsast alla, kedagi polnud ikka veel näha ja kuna oli tuulevaikne päev, polnud ka lõhna tunda. Rachel surus ennast vastu puud ja jäi ootama, et keegi ilmuks.

Noelle korjas seal aina neid maasikaid edasi ja märkas eemal kedagi, kes see oli ei osanud neiu öelda kuna ta polnud teda varem näinud. Ta siiski korjas vaikselt edasi neid maasikaid. Nüüd läks juba rohkem tema kõhtu kui sinna korvi. "Ei tohi süüa, peab korvi panema," pomises Elle omaette.

Rachel nõjatus siis puu vastu ja vaatas, kuidas tüdruk maasikaid korjab, see edenes tal väga aeglaselt, ilmselt ei olnud ta vampiir või segavereline, seega polnud ta väga ohtlik. Siiski võis ta rünnata, kui saaksteada, et Rachel on segavereline. Rachel otsustas veel veidi jälgida, ega tüdruk petekaid ei tee.

Noelle korjas vaikselt neid maasikaid edasi. Mõne aja pärast istus sinna maasikate keskele maha ja hakkas neid sööma. Ta ei pannud enam ühtegi korvi vaid pistis kõik maasikad oma suhu. "Ei tohi süüa, ei tohi süüa neid Elle. PEad need korvi panema," pomises ta siis edasi seal omaette.

Rachel võttis siis paar käbi ja hakkas neid niisama ringi loopima, ta vaatas seda tüdrukut, kes maasikaid korjas ja tahtis ka maasikaid, aga ta ei tahtnud ikka veel tüdruku juurde minna, kuna kartis lõkse. Rachel ei usaldanud väga kedagi enne pikemat uurimist ja kahtlustas kõike.

Noelle muidugi sõi endiselt veel neid maasikaid mõnda aega ja siis hakkas neid korvi korjama. "Tubli laps, et paned need lõpuks korvi, mitte suhu," lausus Elle omaette taas.

Rachel otsustas siis tüdrukule natuke lähemale minaa. Ta libises paar sammu tüdruku poole ja jäi kahtlustavalt tüdrukut vaatama, kartes, et too talle kallale tuleb. Rachel proovis vaikne olla, aga ta jala all pujrunes oks, mis kajas üle terve metsa ja hirmutas varesed puude otsast ära. Rachel tardus paigale ja jäi tüdrukut piiluma.

Noelle ehmus korraks selle peale kui mingu oks purnunes ja vaatas ringi. Ta märkas eemal seda sama isikut, keda ta oli juba varem märganud. "Ega ma ei hammusta," ütles Elle midagi naeratades korras ja siis pistis omale maasikaid korvi edasi.

Rachel küll kahtles, kas see on lõks, aga kuna tüdruk polnud oksa prakstuse peale rünnanud, otsustas Sara, et ta ei saa olla vampiir või deemon. Ta läks siis tüdruku juurde maasikate juurde. "Mina ka ei hammusta. Ma olen Rachel." tutvustas siis Sara ennast teist nime pidi ja toppis endale peotäie maasikaid suhu.

"Mina olen Noelle," lausus Noelle ja toppis neid maasikaid korvi edasi. Tal oli kõht juba maasikadest täis saanud ja ta ei tahtnud neid praegu rohkem.

"Aa, no miks sa siin üldse oled, nagu nii sügaval metsas?" küsis Sara ja hakkas endale punuma rohust korvi, ta tahtis ka maasikaid koju võtta. Ta elas ju üksi ja polnud ammu viistinud maasikaid korjata.

"Tulin marju korjama, seal ees pool olid kõik juba ära korjatud," seletas siis Noelle võõrale, miks ta siin sügaval metsas on. Noelle aina korjas neid maasikaid sinna korvi ja lõpuks sai see korv ka täis. Ta siis pistis veel paar maasikad suhu.

"Aga siin metsas on ju igast deemonid, vampiirid ja segaverelised." ütles Rachel ja värises. Ta ikka ei usaldanud Noellet piisavalt, et talle oma rassi öelda. Enamus inimesi jooksid seda kuuldes minema, aga osad hakkasid karjuma või Rachelit peksma. Tegelikult tahtis Rachel niisama elada, tavalist elu noh.

"Ma tean seda," lausus Noelle vägagai ükskõikselt. Ta suutis mitte oma emotsioone näidata välja, eriti veel võõrastele. Ta siis üritas ka omale korvi punuma hakkama aga tema polnud selles osav.

"Kas sa ei karda nagu midagi? Ega sa ise segavereline pole?" naeris Sara närviliselt. Ta käsi vääratas ja tõmbas korvi puruks. "Oih, rohi on nii õrn." pobises Sara ja keskendus siis maasikasöömisele, ise närvitsedes.

"Mina ei ole segavereline ega midagi. Mina olen tavaline inimene, kes ei karda eriti midagi," lausus Noelle endiselt ükskõikselt kuigi tegelt ta kartis meeletult vampiire, deemoneid ja eriti veel segaverelesi. Ta ei hakkanud võõrale mainima, et ta suudab tuld taltsutada. Ta siis üritas endiselt seda korvi punuda kuigi ise ei teadnud mis ta seal tegi. See mida tema tegi polnud korv vaid lihtsalt mingu suvaline asi, mille Elle ei osanud nimegi anda.

"Mina olen ka inimene." proovis Rachel valetada, aga see ei kukkunud kohe üldse välja. Ta hakkas pabistama ja proovis veel kord. "Ma sündisin New Yorgis ja olen inimene." See läks täiesti aia taha, ta pobises ja kokutas. Sara tõmbas peoga maasikaid ja toppis suhu, et rohkem mitte jama ajada.