Meremõisa varemed

Les lonkis mööda teed, mille kivimid tüdruku jala alla krõbisedes laiali pudisesid. Ta mühatas korraks, kui oli leidnud kinnitust, et seal, kus ta asub, ei liigu mitte ühte hingegi. Sõna kahju mõlkus tema mõtteis päris pikalt, kuni ta avastas varemed. Ilmselt mingisuguse mõisa omad, mõtiskledes liikus ta edasi, mööda sedasama, kiviteed, mis ilmselt kunagi otsa ei tahtnud saada. Neiu jõudis kiirel sammul võpsikusse, mille vahelt võis näha kivist müüre ning pisemaid kokku varisenud ehitisi. Lestrade ei söendanud metsa siseneda ja istus kivimüürile, mida osati kattis sammal, ta üritas end vähekese mugavamalt sisse seada ja lihtsalt sinna samma jääda, mõtlema.

Lakeesha oli sattunud mingitesse varemetesse jalutama. Ta nägi siis eemalt neid varemeid ja alguses mõtles nende otsa ronida. Mida lähemale ta neile jõudis seda rohkem ta sellest mõtest loobus. Talle ei meeldinud ju kõrged kohad. Ta istus siis ühele madalamele varisenud kohale. Kesha mõtles kas minna sinna metsa või ei. Ta ei teadnud veel, et siin on keegi peale tema.

Lestrade kuulis samme, mis ei tulnud vägagi kaugelt. Ta otsustas müürilt püsti hüpata ja liikuda sinna, kust heli oli tulnud. Neiu nägi üht tumedapäist tüdrukut, kes istus, lihtsalt istus seal, samamoodi nagu Les ennist ise oli istunud. Ta otsustas võõraga tutvuma minna, uus maa siiski ju, võiks tuttavaid ka olla, ega need paha ei tee. Selliste mõtetega astus Les tüdrukule lähemale ja sõnas: ''Tere, ma olen Lestrade. Mis sind siia kanti toob?'' Tüdruk üritas olla nii sõbralik, kui tema võimuses oli.

"T-t-tere," lausus Kesha veidi kokutades, ta polnud sellega harjunud veel, et tema vastu ollakse nii sõbralik ja samas ta kardab võõrastage rääkida. "Mina Lakeesha," lausus tüdruk siis ka oma nime. Seda mida siin kandis tegi ei tea temagi seega pigem vaikis.

''Tore tutvuda,'' sõnas tüdruk teisele vastu. ''Ma olen siin kandis, võino, tegelikult siin maalgi uus hing,'' ütles ta veel naeratades juurde, ''tore, et kedagigi kohtasin,'' lisas Les kiirelt. Kuna muud ta ei osanudki esialgu rääkida, otsustas ta Lakeesha juurde, varemetele istuda.

Lakeesha vaatas üllatunult võõra poole. Ta ei olnud eriti võõrastega rääkinud ammu, ta hoidis rohkem omaette ju. "Mhm," lausus vaid Kesha siis midagi, ta ei tundnud end eriti hästi võõraste seltsis. Selleks, et ta kellegiga korralikult rääkima hakkaks kulub ikka tükk aega. Ta on üsna ara võitu.

OT: Muide Lakeesha on heledpäine. Ma ei viitsinud ennem Lakeesha kasutajasse minna. Lakeesha Meilleure