Korilus

"Oled selles ikka kindel, et oled inimene?" küsis Noelle kahtlustades kuna ta teadis, et kui inimesed valetavad siis nad pobisevad ja kokutavad jubedalt. Õnneks aga Isabelle ise nende alla ei kuulu, ta võib sulle pika romaani ära rääkida ennem kui sa saad aru, et ta valetas sulle. "Mina olen sündinud London'is ja elasin seal kuni mu vanemad tapeti. Nüüd elan siis Eesti pärapõrgus ja söön seda mida saan. Pole ühtegi pereliiget, õdesid ja vendi pole," luiskas tegelt Elle midagi kokku aga ta ei kokutanud ega pobisenud seega on raske aru saada kas ta rääkis tõtt või ei.

"Ma olen sündinud New Yorgis. Tulin siia perega ja ma elan koos nendega." proovis Rachel valetada. Ta ei saanudki aru, et teine tüdruk valetas., aga seekord tuli ka Rachelil paremini välja. "Mismõttes, kas ma olen kindel, muuidugi olen ma inimene?" proovis Rachel sogada.

"Äkki ikka ei ole, äkki oled vampiir?" küsis Noelle siis tüdrukult. Ta küll ei oska teiste rasse määrada aga ta sai väga hästi aru, et see tüdruk siin valetab. Ta on lihtsalt valetamises juba nii proff, et teeb isegi vahet juba selles kah kui keegi talle valetab. Elle siis üritab praegu tüdrukut tõtt rääkima saada.

"Emm, vampiir ma küll pole."ütles Rachel. Selle kohta ta eriti ei valetanudki. Ta otsustas siis tüdrukule otse välja öelda, kes ta on. "Ma olen tegelt nagu... no selles mõttes et... ma olen nagu segavereline. Ära jookse, ega karju vms palun, ma ei taha sind süüa." ütles Rachel ja jäi tüdrukut vaatama. Ta eriti normaalset reageerimist ei oodanudki.

"Ahah, et siis segavereline," lausus Noelle ja vaatas tüdrukule otsa korraks naeratades. Ta üritas oma hirmu sinna naeratuse taha peita. "Vampiir-Deemon, Vampiir-Inimene, Ingel-Inimene. Ingel-Vampiir ja nii edasi, milline täpsemalt?" päris Noelle edasi.

Rachel nägi tema hirmu, ta tundis alati hirmu ära. "Vampiir-inimene. Kui sa tahad, ma võin nüdd ära minna." ütles Sara. "Nagu alati." pomises ta nedale nina alla ja tõusis juba püsti ja klopppis oma püksid mullast puhtaks.

"Kui sa tahad võid ka siin olla," lausus Noelle naeratades. Ta oli nüüd juba kuidagi sellest hirmust üle saanud. Ta teadis, et isegi kui see tüdruk siin üritab talle kas või midagi teha siis ta suudab end mingil määral kaitsta kuna see tüdruk ei tundu just inimsööja tüüpi olevat.

"Sa..sa ei kardagi?" nüdd oli Rachelil karp lahti. Tavaliselt hakkasid inimesed karjuma ja jooksid minema, niiet Rachel pidi nad tapma. See tüdruk naeratas?! "Sa ei karda, et ma tapan su? Või söön su ära?" Rachel mõtles, et ta pidi päris imelik välja nägema, aga ta oli lihtsalt väga üllatunud.

"No mingil määral ikka aga mis teha saan kui neid on siin igalpool. Ei viitsi enam nende eest ära joosta," lausus Noelle suhteliselt ükskõikselt nüüd. Tal hakkas isegi see mingi x asi mida ta ennem tegi nüüd korvi moodi minema.

"Siis sa oled ainuke. Inimesed pidevalt põgenevad minu eest." ütles Rachel. Ta jättis selle tapmise osa mainimata, see oleks ehk natuke ebaviisakas olnud. "Emm, sa nagu... oled inimene, onju?" küsis Rachel lõksu kartes.

"Loomulikult olen ma inimene," lausus Noelle ja naeratas korra. Ta siis meisterdas seda korvi moodi asja edasi, päris korvi moodi see välja ei näinud aga käib kah. Üsna pea sai ta selle valmis ja hakkas siis sinna uuesti maasikaid korjama.

Rachel istus siis ka maha ja hakkas korvi punuma, tal oli ikka veel karp lahti suht, niisiis ei saanud ta eriti hakkama sellega, aga norm korv tuli ikka. Ta hakkas siis ka maasikaid korjama. "Aga kas sul nagu mingeid võimeid ka on, võinii?" küsis Rachel. Ta polnud eriti inimestega suhelnud, sest tundis ennast ebamugavalt. Aga see tüdruk tundus kuidagi teistmoodi, niiet Rachelil oli kerge temaga rääkida.

"Em... kui aus olla siis on aga mis see on ma ei ütle. Üldse see on väga haruldane kui inimestel on võimed," ütles Noelle ja korjas oma korvi maasikaid.

"Ma tean seda, ma vaatasin, kuidas inglid lapsi koolides õpetasid." ütles Rachel. Ta jättis mainimata, et oli sealt ise põgenenud. See ei olnud just väga tore jutt, mida rääkida. "Aga sa elad nagu koos perega võinii?" küsis Rachel ja korjas oma korvi, mis ei näinud just väga hea välja, maasikaid.

"Ei ma elan üksi, seal kus juhtub, vanemad surid paari aasta eest. Õdesid ja vendi pole," lausus Noelle veidikene valetades. Ta lootis, et see tüdtuk ei saa sellest aru, et ta valetab. Tegelt ta elas seal kus jhtub koos oma õe ja vennaga. Ta korjas kas siis oma korvi, mis ei ka ei näinud eriti hea välja, maasikaid.

Rachel sai aru küll, et ta valetas, aga urgitsema ta rohkem ei hakanud, võib olla tüdruk lihtsalt ei tahtnud sellest rääkida. Imelik oli küsida ju kaa. "Sa inglite koolis ei käi? Miks?" küsis siis Rachel, kamoon, isegi tema, segavereline oli sinna viidud.

"See on väga huvitav küsimus. Okay tegelt elan ma koos oma õe ja vennaga seal kus juhtub. Ilmselt veel need inglid ei tea, et meil pole vanemaid, meid pole sinna veetud veel kuigi jahm ma sooviks saada oma võime kohta rohkem teadmisi," ütles Noelle midagi ja ise samal ajal maasikaid korjates. See Rachel on siis esimene isik, kes saaba aru, et Elle valetab.

Rachelil oli parem nägemine, ta sai aru, kui keegi valetas, siis kui ta jälgis. "Sulle ei meeldiks seal." ütles Rachel. Ta oli selles küll kindel. Elle ei näinud välja nagu nood hellikud, kes seal ringi jooksid ja muredele mõtlemata olematust rahust rääkisid. "Nad ei lase erinevaid vanuseid eriti kokku. Sa ei näeks eriti oma õde ja venda." rääkis Rachel. Alles siis sai Rachel aru, et oli ju ennast suht paljastanud, ta punastas ja vaatas siis Ellele otsa. "Ma põgenesin seal paar aastat tagasi." võis ju ka rääkida tegelt.

"Ahah, räägitakse, et seal on ilus ja lahe ja mida veel kõike aga mina seda ei usu. See on mõtetu jura, seega parem elame me kuskil tänaval ja kerjame või mida iganes. Me siiski tahaks ikka koos olla kuna jahm me hoolime üksteistest väga," seletas siis midagi Noelle naeratades. Ta korjas aina neid maasikaid sinna enda tehtud korvi ja üsna pea sai seegi täis.

"Jamh, ma polnud ainus, kes põgeneda tahtis, aga see oli raske, nad teevad seal inimestele ajuloputusi, segavereliste peale need ei hakka lihtsalt." ütles Rachel ja hakkas ise ka maasikaid korjama korvi.

"Ahsoo, ma siis pigem elan kuskil tänaval," lausus Noelle naeratades ja mõtles nüüd kummalt poolt ta tuli. Ta peaks siiski siit metsast nüüd välja minema ja oma õele/vennale ka maasikaid viima söögiks. "Em, ma tulin sealt poolt?" küsis ta siis sellelt Sara'lt ja näitas enda selja taha.

"Mm, ma tulin teiselt poolt." ütles Sara ja tõusis püsti. "Ära kellegile räägi, et ma segavereline olen, eks?" hoiatas Sara siis Noellet.

"Kellele ma peaks seda rääkima?" küsis Noelle siis kohe vastu. Ta ei saanud aru kellele ta peaks seda rääkima, no ta on ennegi kohtunud juba erinevate segeverelistega ja ta pole neist kellegile rääkinud.

"Mitte kellelegile. Ma tahan normaalset elu,mitte, et mingid inimesed mind jahivad." ütles siis Sara ja korjas oma korvi viimase maasika. Korv oli suht täis, Sara saab värskeid maasikaid täna! "Ma siis lähen. Kohtume millalgi." ütles Sara ja kõndis siis minema, korv käes

"Okay, kohtume vast," lausus Noelle ja tõusis ka siis püsti. Võttis oma mõlemad korvid käe otsa ja kõndis sinna poole, kust ta oli tulnud. Kunagi jõudis ta ka metsast välja siis ilmselt ikka.